Sotsiaalne kunstiprojekt Toktok
Toktok on uudne ja pisut eksperimentaalne noorteprojekt, mille olulisus seisneb selles, et toob kokku eraldatud ühiskonna grupid, kes üheskoos pööravad tähelepanu ühistele ühiskondlikele probleemidele. Toktok annab noortele vahendid – õpetab neile animatsiooni tehnikat – mille abil saab ühiskondlikele probleemidele tähelepanu juhtida.
Toktok sai alguse soovist näha inimeste vahel erinevuste asemel sarnasusi ning ühendada jõud, et juhtida tähelepanu probleemidele, mis Eestis elavatele inimestele muret teevad, jättes kõrvale nende rahvusliku kuuluvuse, maailmavaated, religiooni jm. Tasub rõhutada, et Toktoki raames valminud lühifilmide teemad pakkusid välja osalevad noored ise: need on meie ühiskonna murekohad, mida tunnetavad noored, kuid mis ei ole vaid nende mured, vaid on justnimelt meie kõigi ehk siis ühiskondlikud mured.
Toktoki raames valmis 2010 aasta märtsi ja aprilli jooksul kaheksa lühifilmi. Iga film valmis kahe teineteisele võõra autori ühistööna. Seejuures piirdus filmi loomise ajal autorite vaheline suhtlus vaid kirjavahetusega ning teineteisega kohtuti alles esilinastusel ühise filmisünopsise kirjutamiseks. Kuid nagu filmidest näha, ühendab autoreid ühine maailmatunnetus ja probleemide mõistmine, kuna elatakse samas linnas, samas ühiskonnas ja kuulutakse samasse vanusegruppi.
Miks me kutsume seda projekti nimega „Toktok“?
„Toktok“ kõlab kui koputus kõrvalkooli uksele, mis asub geograafiliselt väga lähedal, kuid tundub sotsiaalselt väga kaugel olevat. Toktok tõi kokku kahe Tallinna kesklinna kooli noored. Teisalt kõlab „Toktok“ ka kui koputus südametunnistusele! Oleme kõik vastutavad meie ühiskonnas aset leidvate probleemide eest, olgu selleks siis liigne tarbimine, ignorantsus, korruptsioon või keelatud ainete tarbimine.
Toktoki toimumist toetas Euroopa Liit. Aitäh!:)
Siisi Saetalu, Toktok projektijuht
………………………………………………………………………………………………………………………………
Toktok projektist
Toktok projekt on hea näide sellest, kuidas sotsioloogia muutub inimlähedaseks, puutub kokku esmapilgul millegi niivõrd erinevaga kui animatsioon ja saab seeläbi vast hoopis uue värvi ja sisu. Kui ma Eesti Humanitaarinstituudis ja siis Tallinna Ülikoolis sotsioloogiat õppisin, kutsusime me neid sotsiolooge, kes ainult raamatukogus istuvad ja loevad „tolmuahvideks“. Selline jaankrossilik sõna väljendas meie põlgust inimeste vastu, kes ei oska muud maailma tähele panna kui ainult seda, mis nende kitsal erialal vaja. Jah, isegi sotsioloogid võivad sellised olla, vaatamata sellele, et nende ülesandeks on ühiskonna erinevate külgede nägemine. Need noored inimesed, kes Toktok’i raames sotsiaalreklaame lõid, ei kuulu kindlasti selliste hulka.
Sest iga inimene on väga suurel määral sotsioloog. Siisi ja Aleksi idee siduda omavahel sotsiaalne tegevus – erinevat keelt rääkivate noorte ühine animatsiooniloomine – ja püüe neid inimesi ärgitama iseenda kogemusi ja ühiskondlikku mõtlemist ühildada on tänuväärselt geniaalne. Sellest ei ole midagi, et geniaalsed ideed on pahatihti juba kunagi mingil moel välja mõeldud. Ameerika sotsioloog C. Wright Mills mõtles 1950ndate lõpul välja sellise termini nagu „sotsioloogiline kujutlusvõime“, millega ta kirjeldas oskust näha seost isiklike murede ja ühiskondlike probleemide vahel. Toktok’ist osavõtjatele seda tutvustades ning sellest tõuke saanud sotsiaalreklaamide tõestusel on selge, et see võime on valmis ennast kergesti ilmutama. Need probleemid ja lahendused, mis Toktoki poolt animatsiooni vormi said, näitavad, et erinevat keelt kõnelevad kogukonnad Eestis tajuvad tegelikkuses probleeme üsna sarnastes kohtades.
Loodan, et selline projekt ei jää mitte viimaseks omalaadsete seas. Sotsioloogia on tegelikult väga lihtne, sest ühiskond ümbritseb meid kõiki.
Peeter Vihma, sotsioloog
